Puhja bussi väljumisaeg otsustas Vahur Jaakma Tuleviku

Vahur Jaakmaga vestles Maire Aunaste

Rakvere poisil Vahur Jaakmal polnud TPI-d lõpetades aimu ka, kus Puhja asub. Aga seda teadis ta küll, et üliõpilane, kes enne diplomi saamist naise võtab, saab töökohta ise valida. Vahuri noor abikaasa Ülle töötas juba Tartu Ülikoolis.

„Kursusevennad naersid nagu hüäänid, kui kuulsid, et kavatsen pealinnast ära minna ja elama asuda kusagil Tartumaal. Põllumajandusvalitsuses pakuti valikuks kolme Tartu-lähedast majandit: Puhjat, Roiut ja kolmandat ma isegi ei mäleta… Läksin bussijaama, vaatasin, kuhu buss esimesena väljub. Esimene väljus Puhja. 26 kilomeetrit koos peatustega iga piimapuki juures tundus pika maana. Otsisin üles sovhoosi kontori. Sekretäri laua peal istus asedirektor ja kõlgutas kummikutes jalgu. Küsisin, kas pärast TPI lõpetamist automaatika ja telemehaanika erialal mulle tööd pakkuda on? „Jah, on küll, vaneminsener-soojustehnik,“ ütles ülemus ja mina sõitsin tagasi Tartusse naise juurde. Pool aastat elasime üliõpilaste pere-ühiselamus, aga siis saime korteri juba Puhja,“ tuletab Vahur meelde praeguse elu algust 41 aastat tagasi.

Jaakmade 5-liikmeline pere on Puhjas järele proovinud iga suurusega korterid- ikka laste sündimise järjekorras. Kuni koliti Puhja külje alla Mõisanurme. Valge ristikuga kaetud põllumaale ehitati pere praegune kodu.

„Kui mul korralikku riista ei ole, ei hakka ma tööd ette võtmagi.“

„Ehitasime ühest pangalaenust teiseni, nii, nagu see praegugi käib. Olime naisega mõlemad üle 60-ne, kui viimase laenu tagasi makstud saime,“ ei varja maja peremees ootuste ja lootustega läbipõimitud raskusi, mis iga kodu ehitamisega kaasas käivad. Majja koliti aastal 2000, aga tööd jätkub maal ju surmani! Esimene, keda majale lähenedes autoaknast näen, on Vahuri abikaasa Ülle, kummargil peenarde kohal. Nende mõne tunni jooksul, mille ma Vahuriga vesteldes Kolme Pere Teel asuvas eramus veedan, ei istu Eesti Maaülikooli teadusprorektor Ülle Jaakma hetkegi: ta on aias, ta on köögis, ta on lapselapsega…

„Esimesed, mille veel enne maja-ehituse algust istutasime, on mustsõstra-põõsad. Ja õunapuud – neid sai kahjuks liiga palju,“ teavad Ülle ja Vahur tänaseks. Õunauputuse aastad näitavad, et kui õunu on maas rohkem kui puu otsas ja keldris, siis saab inimene oma plaanitud iluaiast ennekõike peavalu ja raiskamise teemalise enesesüüdistuse.

„Ei jäänudki üle muud, kui hakata õunamahla tegema,“ ütleb igasuguseid elektri- ja muid tööriistu armastav majaperemees ja esitleb mulle õues seisvat pirakat juhtmega toru. „Õunapurustaja!“ ütleb Vahur. Muide, suurema uhkusenoodiga hääles, kui 10 minutit varem kahte taksikoera tutvustades. Saan muidugi aru, et 20 õunapuu vilju käsitsi lõikudes võib neid lõikama jäädagi… Eemal mändide all seisab aga agregaat, mida mina arvan olevat…shashlõkiahi.

„Puu-lõhkumise masin!“ lõhub mu illusioonid Vahur ja kutsub vaatama lähemal kui 100 m majast kasvavat metsa. See on looduse enda kätetöö – mets järsaku kaldal, millest 27 meetrit allpool asub Kavilda ürgorg.

„Orgu ja seal asuvat allikat läheme vaatama hiljem, praegu tahan sulle näidata aga keldrit,“ sõnab 8 aastat Puhja vallavanema ametit pidanud Vahur Jaakma, ning mina olen kindel, et järgmiseks näen kanaliga autogaraazhi ja sovhoosiaegseid mälestusi, millest noore pereisa Puhja elu alguse sai. Aga ma eksin.

„Mu isal, kes oli tagasihoidlik kuldsete kätega töömees, oli ainult 5 tööriista: haamer, näpits-tangid, naelatangid, lapik-kruvikeeraja ja saag. Nendega tegi ta kõik tööd ära – pehme mööbel kaasa arvatud. Minu jaoks aga on tööriistad kirg. Kui mul korralikku riista ei ole, ei hakka ma tööd ette võtmagi,“ ütleb Vahur. Seisame keset hästivalgustatud ja piinlikult korras keldriruumi. Kõik neli seina on funktsiooni, suuruse ja võib olla et isegi värvi järgi ritta pandud tööriistu täis, ruumi keskel troonib saepink lõikamist ootava puitmaterjali ja… kuldlõike sirkliga! Loomulikult küsin ma, et mis see veel on?

„Maailm, loodus ja inimene rajanevad kuldlõikelisele proportsioonile“

„Sõber Mati Karmin rääkis mulle kuldlõikest juba aastakümneid tagasi, aga siis läks mul see jutt jumalikust proportsioonist ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Alles kolm aastat tagasi, kui ise endale selle sirkli tegin, sain kuldse lõike ehk Fibonacci jada rollist inimese ilutajus aru,“ räägib mees, kes on teinud elu jooksul pika nimekirja jagu tõsiseid mehetöid ja keerutab nüüd käes sirklit, mille haarade suhe on matemaatiliselt väljendudes 1:1,618… Raamaturiiul Vahuri kabinetis on ehitatud just nende proportsioonide järgi.

„Milleks see ikkagi vajalik on?“ küsin nagu uskmatu Toomas, sest tean, et nii mu isa kui vanaisa ehitasid oma majad ilma igasuguse kuldlõike sirklita.

„Sellepärast ta nimi ongi jumalik proportsioon, et jumalast antud andega inimesed tabavad maja püsti püsimise alustõed ka ilma arhitektiks või ehitusinseneriks olemata ära. Tegelikult aga rajaneb maailm, loodus ja inimene kaasa arvatud, just nimelt kuldlõikelisele proportsioonile,“ räägib kolme lapse isa Vahur Jaakma ning näitab samal ajal sirkli abil proportsioone oma eriliselt pikkade

sõrmedega käelabal. Kui ta Puhja sovhoosis vaneminsenerina töötades projekteeris – olemata projekteerimist õppinud – teravilja- ja heinaseemne kuivati, olid ta abimeesteks kuldlõike sirkli asemel siiski täiesti tavaline joonestaja sirkel ning hea annus kirge ja auahnust a’ la „ma saan hakkama!“ Saigi.

„Isa on väga hea huumorisoonega ning ei salli ühtegi poolelijäävat või kehvasti tehtud tööd,“ ütleb poeg Jaanus, kes on erialalt IT spetsialist. Tema elab ainsana Tallinnas, tütar Helin Tartus ja poeg Ott koos oma perega vanemate jälgedes Puhjas.

„Mu lapsepõlvekodus polnud mingit rikkust, aga kõik tumepruunide selgadega Balzacid ja tumeroheliste selgadega Tolstoid olid olemas“

„Mu isal on alati sada asja korraga käsil. Talle meeldib nokitseda, kalkuleerida ja maailma asju arutada,“ selgitab tütar Helin, kes parajasti koos kohe 3-aastaseks saava Tomiga on vanematel külas. „Nüüd näiteks hakkab ta mu endist tuba remontima,“ ütleb juristiharidusega Helin, mis tähendab, et kõik pere lapsed ja lapselapsed on lapsepõlvekoju väga oodatud.

Istume Vahuri koduses töökabinetis, kuhu peale kirjutuslaua mahub ka kaks seinatäit raamatuid.

„Mu lapsepõlvekodus Rakveres polnud mingit rikkust, aga kõik tumepruunide selgadega Balzacid ja tumeroheliste selgadega Tolstoid olid olemas. Peale nende muud raamatud muidugi ka, mida nõukogude ajal välja anti. Mu ema, kes oli raamatupidaja, pidas piinlikult täpset arvet iga raamatu üle. Kõik olid nummerdatud ja nimed kaustadesse kantud. Seda sellepärast, et raamatud olidki meie suurim maine ja vaimne vara,“ mäletab oma kodust õhkkonda Vahur. Tema enda toas on aukohal juhtimisalane kirjandus alates ameeriklasest Eliyahu M. Goldrattist meie enda Linnar Priimäeni.

„Edgar Savisaare postulaatide esitamise stiil mulle meeldis: esiteks, teiseks, kolmandaks… Lihtne ja lakooniline asjade selgitamine jääb tavalisele inimesele ka meelde. Ise olen väga tänulik, et sain TPI-st insenerliku süsteemse mõtlemise. Professorid Ülo Jaaksoo, Klara Hallik, Leo Ainola olid isiksused, kes andsid noortele kindluse ennast tulevikus välja pakkuda. Inimeste ja protsesside juhtimine on väga huvitav, kui seda õigesti teha,“ annab Vahur Jaakma aimu, et Puhja elu mõjutamisel on ta enda rolliga olnud rahul.

„Kohaliku omavalitsuse juhi ülesanne on luua tundeid“

„Mis on inimestega läbisaamise ja neile kasulik olemise võlusõnad?“ küsin, kuigi tean, et mingeid võlusõnu pole.

„Sõbralikkus ja hea sõna. Ja valetada ei tohi,“ teab praegune Elva volikogu liige sekundi pealt.

„Alles pärast kaheksat aastat Puhja vallavanemana sain aru, mis on kõige tähtsam. Selles ametis olles kustutad hommikust õhtuni piltlikult öeldes tulekahjusid. Aga kui oravarattast välja või karussellilt maha astud, tulevad selginemised. Kohaliku omavalitsuse juhi ülesanne on luua tundeid! Inimene peab tundma, et ta on oma eluga rahul, et tal on turvaline ning et kui tal on midagi südamel, siis teda kuulatakse. Ning lõpuks, uhkusetunne peab tal samuti olema: oma kodukoha pärast sõprade ees, kes külla tulevad ja iseenda silmis ka. Neid tundeid luua ja uuesti luua on omavalitsusjuhi ülesanne täna, homme ja ülehomme. Kui inimese kodutee on lumest puhtaks lükkamata ja ta jääb tänu sellele kas tööle hiljaks või lennukist maha, siis pole mõtet rääkida kogukonna „kaasamisest“ – see on üldse üks tühi sõna,“ ütleb Vahur, kes ise eeldab olla sõnadega pigem kokkuhoidev kui laristav.

„Teie abikaasa toetab teie mõtet eeloleval sügisel kohalikel valimistel kandideerida – tänu senistele kogemustele ja iseloomuomadustele. Mis on teile endale selle otsuse liikumapanevaks jõuks?“

„Ühinemisjärgne Elva vald on endise Puhja vallaga võrreldes väga suur: 9 kooli, 9 lasteaeda, 4 lastehoidu, 78 küla, 6 alevikku ja üks linn, 700 km kohalikke teid Puhja valla 70 km asemel… Oleme oma suure ja uue vallaga alles õppijad, käivitajad, sissetöötajad. Meil on alles esimene ühinemisjärgne volikogu. Oleme ligi nelja aasta jooksul rääkinud küll sellest, mis on suure valla eelised, aga vigadest rääkimine seisab alles ees. Rahva hääl on kahjuks nõrk. See ei jõua tippu välja. Aga ühinemisjärgne esimene periood on näidanud ka tulemuste pahupoolt. Juba näeme, kus tuleb olla ekstra tähelepanelik, et kaitsta oma perekonna ja sõprade heaolu… Valed otsused praegu tähendavad seda, et hiljem ei paranda neid ka suure raha eest,“ on Vahur Jaakma kindel.

„Lammutada on lihtne, aga proovi sa uut üles ehitada!“

„Kui reaalne üldse on võimalus, et opositsioon valede otsuste tegemisele käe ette paneb?“

„Ise-endale ja oma mõttekaaslastele kindlaks jäädes on see igatahes võimalik. Ulila 3-kordse praegu tühjalt seisva koolikorpuse lammutamise ärahoidmine oli üks taoline võit. Võtta kogukonnalt lammutustoetusele viidates ära 1000-ruutmeetrise pinnaga kivimaja oleks olnud suur viga. Maja esimesele korrusele võiks tulevikus teha lastehoiu, mille järele on vajadus juba praegu. Kaks ülemist korrust saaks anda ettevõtluse ja loomeinimeste kätte. Lammutada on lihtne, aga proovi sa uut üles ehitada!“ lõpetab Vahur filosoofiliselt.

Sõidame Jaakmade elamu juurest Kavilda ürgorus asuva ohvriallika juurde. Vahuril on kaasas kraaniga kanister, millest Tartu-inimesele valatakse kaks liitrist pudelit allikavett.

„See vesi püsib heamaitselisena mitmeid päevi – ei pea külmikusse panemagi,“ täpsustab aastaid allikavett tarbinud pere pea. Korraga näen ma kaevurakkes, millest allikasuudmesse pisike bassein

on ehitatud, nelja konna. Konnad, teadagi, armastavad puhast ja selget vett… Nii, nagu mu vestluskaaslane Vahur Jaakma armastab puhtaid ja selgeid mõtteid. Neist ühe lausus Deng Xiaoping – Hiina Rahvavabariigi tegelik juht aastatel 1978-1992 – Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva Pariisis, kui temalt küsiti, kuidas ta hindab tähtpäeva ajaloolist tähendust. Poliitik mõtles ja lausus: „Vara veel!“