Elva veehinnast – miks on see kõrgeim Eestis?

Elva valla veehind on al. 1. juulist 2025 Eesti kõrgeim – 6,15 €/m³. See on 3 korda sama palju, kui maksab tartlane.
Miks vallajuhid sel teemal midagi ette ei ole võtnud, kui probleem – ELi toetuste lõppemine – oli ette teada ning algne idee oli üldse, et ettevõte peab pärast toetuste lõppemist toimida iseseisvalt nagu eraettevõte ja seda ilma pideva riigi või Euroopa Liidu toeta?
Emajõe Veevärgi , milles Elva vallal on 28,29 % suurune osalus, laienemine ei ole toonud hinnavõitu mahu tõttu*, kuna Eesti vallad on valdavalt hajaasustusega ning Elva valla elanikud maksavad kinni ka teiste valdade veehinna.

Elva valla veemajanduse eest hoolitseb aktsiaselts Emajõe Veevärk. Alates 1. juulist on vallas vee ja kanalisatsiooni hind 6,15 €/m³.
Võrdluseks: naabrite juures Otepääl maksab sama teenus 4.29, Valgas 4.17 ja Tartus lausa 2.54 €/m³. Ehk kui pere tarbib kuus kümme kuupmeetrit vett, siis Elva vallas peab ta maksma 61.5 €, Otepääl 42.9 € ja Tartus 25.4 € kuus. Niisiis vahe ei ole mitte protsentides, vaid kordades!
Kuna vesi on igal pool sama ja riiklikud maksud samuti, tekib õigustatud küsimus, kuidas saab nii olla, et vee hind piirkonniti sedavõrd palju erineb.

Miks maksab elvalane vee eest 3 korda rohkem kui tartlane?

Vastus peitub samas kohas, miks on Elva valla koolitoit ümbruskonna kalleim. Nimelt ei lähtu vallajuhid oma töös kohalike elanike huvidest, vaid ainult enda mugavusest. Juhtimine lähtub igivanast reformierakondlikust teesist, et võim tuleb tagada sõltuvussuhetega, olgu selleks allasutuste juhid volikogus või ettevõtjad, kes sõltuvad piirkonnas partei armust. Kahjuks ei mahu sellesse valemisse enamiku elanike heaolu.

Emajõe Veevärk on omavalitsuste loodud ettevõte, milles Elva vallal on 28,29 % suurune osalus. See tähendab, et meie valla vara suurus seal on umbes 17 miljonit €.
Ettevõte loodi enam kui 20 aastat tagasi eesmärgiga rajada ja hallata veemajanduse taristut Euroopa Liidu toetuste abil. Iga piirkond ehk alamvesikond sai oma projekti, mille kaudu vähendati reostuskoormust ja tagati inimestele kvaliteetne joogivesi.

Vee-ettevõtte ülesanne oli alguses nende projektide elluviimine ja hiljem kogu ühisveevärgi ning kanalisatsioonisüsteemi jätkusuutlik majandamine. Idee oli, et ettevõte peab lõpuks suutma toimida iseseisvalt nagu eraettevõte ja seda ilma pideva riigi või Euroopa Liidu toeta. Reaalsus on aga olnud teine.

Emajõe Veevärk on praegu Eesti suurima teeninduspiirkonnaga vee-ettevõte. See tegutseb viies maakonnas ja teenindab 123 asulat. Varade kogumaht ulatus 2024. aasta lõpus ligi 61 miljoni euroni, millest suure osa moodustavad torustikud, puhastusseadmed ja muu kriitiline taristu.

Hoolimata varade ja haarde kasvust jäi ettevõte eelmisel aastal 252 000 € suurusesse kahjumisse – ja seda isegi pärast järjekordset hinnatõusu. Ettevõtte juhtide selgituse kohaselt oli kahjumi põhjuseks toetuste vähenemine. Samal ajal on peatunud laienemine, kuna Euroopa Liidu ja riigi toetusrahad on sama hästi kui lõppenud.

Suurem mastaap ei anna kulueelist, vaid toob suuremad arved

Meile on aastaid väidetud, et ettevõtte laienemine aitab tuua kaasa madalama veehinna, et suurem mastaap annab kulueelise. Mina sellesse ei usu. On arusaadav, et näiteks Tartu linnas võimaldab suurem asustustihedus ja tarbimismahtude koondumine pakkuda teenust soodsama hinnaga. Paraku ei saa sama mudelit üle kanda Elva valda.
Laienemine näiteks Vinni või Alutaguse moodi hajaasustusega piirkondadesse tähendab tegelikkuses hoopis suuremaid kulusid ja neid tuleb katta olemasolevate klientide arvelt.
Ei ole ühtegi veenvat tõendit, et Emajõe Veevärgi laienemine oleks aidanuks kuidagi paremini kasutada Elva valla varasid või teeninuks meie elanike huve. Pigem on vastupidi. Mida kaugemale ettevõte laieneb, seda hajusamaks muutub vastutus ja seda rohkem tuleb senistel klientidel kinni maksta kulusid, millest neil endil kasu ei ole.

Miks ei kogutud 20 aasta jooksul reserve, et vältida suuri kulusid, mis oli ette teada?

Aastaid on räägitud, et suur vee-ettevõte suudab katta taristukulusid ja investeerida iseseisvalt. Tegelikkus seda ei näita. 21 tegutsemisaasta jooksul pole ettevõte kogunud piisavalt reserve, et investeeringutega ise edasi minna. Vastupidi, raha on lihtsalt ära kulunud ilma nähtava tulemuse ja pikaajalise plaanita.

Võib püstitada küsimuse, kas probleem on ehk selles, et omavalitsustele kuuluv ettevõte toimib korraliku peremeheliku järelevalveta? Vastutus hajub, selge juhtimiskohustus puudub. Ja selle kõige maksavad kinni tarbijad.

Emajõe Veevärk selgitab veehinna tõstmist vajadusega investeerida – nimelt olevat plaanis järgmise 12 aasta jooksul teha 80 miljoni euro väärtuses taastusinvesteeringuid. Kui seni on saanud muretult tugineda Euroopa toetustele, siis enam mitte – Eestis on elu nüüd juba nii hea, et Euroopa kriteeriumite järgi pole meile toetusi enam vaja. On tarvis ise hakkama saada – ja mitte ainult.

Nimelt on Euroopa toetustega ehitatud taristuga seotud üks konks: seni ei olnud lubatud veeteenuse hinnas arvestada toetuste eest rajatud ühisveevärgi ja kanalisatsioonitaristu amortisatsiooni ehk kulumit kogu ulatuses.

See tähendab, et vee-ettevõte polegi saanud süsteemselt koguda vahendeid selleks, et taristu eluea lõppedes need omafinantseeringuga asendada. Niisiis tuleb edaspidi hakata investeerima laenude abil.

See on vaid üks hinnatõusu põhjendus, kuna ülejäänu on juba teada-tuntud lugulaul: käibemaksu tõus, sisendite kallinemine, suured kulud, mida veehind ei kata, vajadus valmis olla kriisideks jne.

Lühidalt öeldes on vee-ettevõte oma tarbijate ette seadnud valiku: lepite kas hinnatõusu või teenuse kvaliteedi langusega. No ja kes seda viimast ikka sooviks!

Ulila näide iseloomustab Elva valda tervikuna

Ulila elanikuna lisan siia kohaliku vaate. Olen kursis selle piirkonna veemajandusega, see tähendab​ näen Emajõe Veevärgi toimetamist veetarbija seisukohalt. Tõsi, ega suurt midagi näha olegi, sest meie juures on ettevõte kogunud kapitali 21 aastat, aga pole omalt poolt siia mitte midagi lisanud. Mitte mingisugust ehitamist ega rekonstrueerimist ei ole Ulilas aastate jooksul toimunud! Sama seis on kogu meie valla piirkonnas, erandiks on vaid Puhja. Samas vajaks ühisveevärgiga liitumist see asula osa, mis jäi 20 aastat tagasi liitmata.

Hakata sellises olukorras maksma Eesti kõrgeimat veehinda on Elva valla elanike suhtes pehmelt öeldes ebaõiglane, ükskõik kui suurelisi põhjendusi selleks ka ei esitataks.

Jaanus Lauri
Ulila külaseltsi juhatuse liige

*Mahu- ehk mastaabiefekt tähendab, et tootmise suurenemisel peaks muutuma ühe toote valmistamine odavamaks.
**Artikkel on avaldatud Tartu Postimehes 18. juuli 2025 peakirjaga “Jaanus Lauri: miks on Elva valla elanikel Eesti kõrgeim veehind?”