Tiit Kärner: Rahvusriik ja inimkond homses maailmas

Inimkonna parim võimalik arengumudel on kultuuriliselt sõltumatute, kuid informatsiooniliselt ja majanduslikult seotud rahvusriikide kooslus, kirjutab erakondadeülese kogukonna Isamaalised liige Tiit Kärner. 

Arengukavas „Eesti 2035“ on ühe eesmärgina toodud riigi avatumaks muutmine. Sellisel kujul püstitatuna on see eesmärgiks täiesti kohatu, nii nagu oleks seda ka riigi suletumaks muutmine. Avatus vastandub maailma mitmekesisusele, mitmekesisus on aga arengu eelduseks, leiab sajandivahetuse tuntumaid kultuuriuurijaid Claude Lévi-Strauss. 

Loodusliku arengu tagavad pärilikkus, muutlikkus ja looduslik valik. Muutlikkuse ülesanne on luua varieeruvaid koopiaid, pärilikkusel nende säilitamine loodusliku valiku jaoks ning looduslik valik on see, mis nende koopiate suhtes otsuse langetab ning parima välja valib. Nii toimubki areng. 

Kaasaegse teadusliku maailmapildi üldaktsepteeritud aluseks on nähtus, mida nimetatakse iseorganiseerumiseks. Küsimust, kas see on rakendatav ka inimühiskonnale, on käsitlenud akadeemik Harald Keres. Ta jõudis järeldusele, et inimkonna arvukus on statistiliste seaduspärasuste avaldumiseks piisavalt suur, samas hämmastas teda, et inimkonna spetsiifiliseks iseärasuseks peetav mõistuslikkus inimühiskonna käitumises ja ajaloos kuidagi ei avaldu. Viimase paarikümne aasta jooksul on arusaamisele jõutud miks see nii on. Emotsioonide teaduslikud uuringud on näidanud, et inimeste käitumist juhivad suuresti samad impulsid, mis suurel osal loomadel. Teadvustatuna nimetame neid tunneteks. Inimese eripära väljendub selles, et me suudame tundeid keele abil väljendada, kuid samas teadvuse abil väga vähe juhtida. 

Selline on maailm, milles me elame. Ja meie olemasolu pole midagi enesestmõistetavat, tegelikult on see suur ime. Selleks, et elu ja isegi tähed ja planeedid üldse tekkida saaks, peavad meie maailma füüsikalised konstandid omama väärtusi väga kitsas vahemikus. Lisaks peab maailm olema piisavalt juhuslik, varieeruv, erinevaid arenguvõimalusi pakkuv – muidu meid ei eksisteeriks. 

Selle muutlikkusega puutume pidevalt kokku. Inimesed varieeruvad väliste tunnuste, füüsiliste eelduste, vaimsete võimete järgi. Enamasti on need erinevused eluks väheolulised. Bioloogiline norm, mis tagab inimsoo kestmise ja arengu jätkumise, on aga üsna täpselt paigas. 

Sotsiaalse normi varieeruvus on seevastu väga suur. Kõik olemasolevad kultuurid on osutunud elujõuliseks oma keskkonnatingimustes. Kultuur on vastava rahvuse (ühiskonna) ellujäämise „eeskiri“ ning selle liikmed kaitsevad seda instinktiivselt. 

Inimkonna jaoks tervikuna on kultuuride paljusus ülioluline. Inimkond peab pidevalt olema valimis kohastuma muutuvate oludega ning mida enam võimalikke vastuseid inimkonnal on, seda suurem on tal võimalus edukas olla. Seega on palju väikesi ja erinevaid ühiskondi inimkonnale palju turvalisem ja enam eduvõimalusi pakkuv kui üks ühtne suur. Lisaks sellele ütlevad teadlased, et inimene ei ole evolutsiooniliselt kohastunud suurte ühiskondadega, mistõttu need on konfliktsed ja ebastabiilsed. Lähiajalugu on selle tunnistus.  

Ühiskondade üha suuremale avatusele ja ühtlustumisele viivad üleskutsed on eelkirjeldatud põhjusel inimkonna jaoks vastutustundetud. Praegusel infoajastul on ettekujutus riikide hukatuslikust suletusest üldse anakronistlik. Palju reaalsem oht on kultuurilise mitmekesisuse kadu – kultuuride nivelleerumine ja allakäik. 

Rahvaste kultuurilise omapära kaitsmine on see, millega tuleb tegeleda ja mille eest seista. Paraku on ka Eestis poliitilisi liikumisi ja organisatsioone, kes jagavad Nõukogude Liidu lõpuaastate ametlikku „rahvaste järjest suurema kultuurilise lähenemise“ nägemust. See, et suurema avatuse nõue on muutunud pea iga meie arengukava lahutamatuks osaks, näitab, et neid koostab mingi kogumik inimesi, kelle arusaamine ühiskondlikest, seda enam looduslikest protsessidest ei ole piisav. 

Eelkirjutatut arvesse võttes on inimkonna parim võimalik arengumudel kultuuriliselt sõltumatute, kuid informatsiooniliselt ja majanduslikult seotud rahvusriikide kooslus. Pluss mõned teaduspõhised vältimatud globaalsed kokkulepped. Rahvusvaheline õigus peab olema sellist arengut toetav. Sellise olukorra suunas liikumine võtab aega, sest vaevalt on suurriigid valmis loobuma oma „vanema venna“ rollist ja imperialistlikust poliitikast. Liikumine selles suunas on aga vältimatu, on alanud ja kestab. See annab inimkonnale lootust.