Õhem Elva on rikkam Elva

Oktoobris toimuvatel kohalikel valimistel peaks kõigi erakondade ja kandidaatide peateemaks olema “vaesusest välja”. Elva vald, kus elanikud on tublid maksumaksjad ja sissetulekud kasvavad, on ikka veel vaene – mitte rahapuuduse, vaid halva juhtimise tõttu.
On aeg lõpetada süsteem, kus maksumaksja panus kaob bürokraatiasse ja asendada see vastutustundliku juhtimisega, mis loob reaalseid väärtusi. Järgnevalt selgitan, miks see on vajalik ja kuidas seda saavutada.

Elva maksumaksja on tubli, aga vald ikka vaene

Elva elanikud on töökad ja vastutustundlikud. Meie keskmine sissetulek on riigi keskmisest kõrgem ning igal aastal anname sellest arvestatava osa vallale. Valla eelarve on ligikaudu 35 miljonit eurot ja see kasvab pidevalt.
Kui jagada see summa elanike arvuga, panustab igaüks meist umbes 4000 eurot aastas ühisesse kassasse – ja see number tõuseb aasta-aastalt.

Ometi tundub Elva vald vaene. Raha napib isegi elementaarseks korrashoiuks: teed ja tänavad on auklikud, puudub ujula või kaasaegne staadion. Kohaliku omavalitsuse töötajate palgad ei ole konkurentsivõimelised, teenused on madala kvaliteediga ja vald võtab igal aastal rohkem laenu, kui tagasi maksab. Kuidas on see võimalik, kui tulud kasvavad?

Probleem ei peitu tuludes, vaid kuludes – täpsemalt nende halvas juhtimises. Vaesuse peamine põhjus on see, et valla palgal on lihtsalt liiga palju inimesi. See arv kasvab endiselt iga aastaga, ehkki sama ei saa öelda elvalaste arvu kohta, mis on viimastel aastatel püsinud stabiilsena või isegi pisut vähenenud.
Kaheksa aastaga on valla palgale tulnud juurde üle 100 inimese. Palgakulud moodustavad üle poole eelarve kogumahust ning see on nõnda suur proportsioon, et kõigi palgatõusuks ei jagu raha, veel vähem investeeringuteks. Vaja on kriitiliselt üle vaadata, kas vajame nii palju vallavanemaid, toetusspetsialiste, kommunikatsioonijuhte ja teisi ametnikke. Õhem Elva on rikkam Elva – efektiivsem juhtimine vabastaks ressursse tegelike vajaduste jaoks.

Kohaliku omavalitsuse eesmärk peaks olema ühisest rahast parema elukeskkonna loomine. Selle asemel on vallavalitsusel puudunud lihtne rahatarkus, mõistlik juhtimine ja talupojatarkus. Viimastel aastatel on need oskused jäänud tagaplaanile, raisates maksumaksja raha.

Lõputu rahakott, null vastutust

Elva valla tegelik probleem pole enam rahapuudus, vaid süsteemne mugavus. Kunagi oli omavalitsus kogukonna teenindaja, kuid täna on sellest saanud iseenda peamine klient ja suurim tööandja. Keskmesse on tõusnud toetuste majandus: toetusi taotletakse mitte kogukonna vajaduste lahendamiseks, vaid lihtsalt selleks, et raha saada. Projekteerime ja ehitame mitte selle järgi, mida elanikud vajavad, vaid vastavalt sellele, mida kuskilt antakse. Kõik mängivad kaasa, aga maksumaksja maksab kinni.

Tulemuseks on süsteem, kus elanik teeb tööd, maksab makse ja võtab riske, kuid vastu saab vaid venivad teenused, kehvas seisus taristu ja tõrjuv bürokraatia. Vallavalitsus kulutab raha, aga tulemust pole näha: investeeringud vähenevad, palgad ei tõuse, laenukoormus kasvab. Raha liigub, aga väärtust ei teki. Et nelja aasta pärast saaksime öelda, et meie maksud on mõttekad, tuleb kogu süsteem üle vaadata. Mitte toetuste loogikast lähtuvalt, vaid kodaniku vajadustest. 

Maksumaksjad vs süsteem: uus klassistruktuur

Selle taustal on Elvasse kujunenud uus klassijaotus. Ühel pool on maksudest elatuv süsteem, mille sissetulek ei sõltu majandusest, kodanikust ega tegelikest vajadustest. Teisel pool on maksumaksja – ettevõtja, õpetaja, hooldustöötaja või lapsevanem –, kelle töö ja pingutus kogu seda masinavärki ülal peab.

Elva tulubaas kasvab igal aastal mitte vallavalitsuse, vaid tänu inimestele: nad loovad töökohti, hoiavad elu toimivas ja kasvatavad siin peresid. Kahjuks ei peegelda vald seda kasvu ei teenuste kvaliteedis ega taristu arengus. Maksumaksja annab endast kõik, aga vallavalitsus ei suuda seda panust vääriliselt ära kasutada – ja me ei peaks seda aktsepteerima.

On aeg lõpetada vaeseks maksmine. Valimistel tuleb teha selge valik: kas jätkame neli aastat jätkusuutmatu süsteemiga, mis kasvatab kulusid ja kärbib lootusi, või loome valla, kus maksumaksja saab lõpuks selle, mille eest ta maksab?

Elvalane väärib rohkem – mitte rohkem juttu, vaid rohkem vastutust.

Fred Koppel
Ettevõtja ja finantsjuhtimise magister (Tartu ülikool)